Tundub õige alustada postitust karjega APPPIIII aga ma varsti enam ei suuda, minu kannatus on katkemas ja ka issi kannatus on katkemas. Johanna mängib meil nüüd toiduga, ennegi olnud selliseid aegu, kuid nüüd ei taha see kuidagi mööduda. Võimalik, et selle kõige aluseks on rauasiirup, mida tuleb anda enne sööki mahlaga ja Johannal saab kõht sellest lihtsalt täis, kuid näiteks lõunasöögil ma anna seda hoopis magustoiduks. Muidugi on ka meil päevi, kus mõni söögikord lõppeb söögi suust välja kookimisega aga teine algab kohe niimoodi. Pipile see muidugi meeldib, lihtsalt istu Johanna tooli kõrval hoia suu lahti ja parem kraam lihtsalt lendab suhu.
Ma tunnen kuidas ma lihtsalt ei suuda, laud on söögine, Johanna söögine, tool söögine, põrand söögine, Pipi söögine, mina söögine, sein söögine AAPPPIII. Johanna lihtsalt võta söögi suust välja mille sinna lusikaga panen ja ma ei saa aru miks, olgu vahest tundub, et asi täis kõhus, liiga jahedas söögis(Johannale maitseb ikka korralikult soe/kuum toit) aga mis siis kui ta juba söömist kohe niimoodi alustab ma ei saa aru. Vaatasin poest talle mingit savi või körti millega mätsida aga no pole, peame vist minema loovusringi või ise kodus kördiga mängima ohh.
Eelnev oli siis meie söömissaaga, nüüd meie uus magamissaaga. Johanna on otsustanud viimasel ajal, et milleks öösel magada, äratus ikka kell 4-5 ja suure karjumisega, põhjus arvan olevat kas hambad, mis purihammaste kohapealt tunduvad ikka hullult paistes ja ülemine üks ka veel välja tulemata, või ärkab ta ülesse kui teda meie voodisse tõstan, kui ta enda omas karjub, või tissi nõudlus, kuna lõpetasin öösel söötmise lõpuks ära, kuna mulle jällegi tundus mõni nädal tagasi, et ta ärkab süües ülesse ja piisas tegelikult luti suhu panemisest. No ma tõesti ei tea enam mida teha, oleme pannud ka paratcetamoli küünla ja tõesti tundus, et aitab aga no ei taha ju ka seda igapäev panna täitsa jama kohe. Eriti hulluks läheb asi siis kui ta meie voodisse tõstan, Johanna on kohe täitsa hüsteerias, kuid samas enda voodis ka magama ei jää või noh jääb nagu kohati kui kätt pepul hoian aga kohe kui pikali viskan, kuigi Johanna tundub magavat on jorr jälle platsis ohhhh.
Meie kolmas saaga on riided. Kõrini, kõrini, kõrini on mütsidest ja kinnastest no pole normaalne kui pean lapsele kolmed kindad muretsema, kuna käed külmad. Lenne kinnastes käed külmad juba mingi 0 kuni -1, olgu ühed Reima kindad olid minu viga said jälle liiga suured ostetud, ilmselt asi ongi selles, et kuna Johanna on nii väike siis kõik kindad talle suured ja käed seega külmad. Vaatasin ka vanutatud villast kindaid, kuid mõtlesin, et kui juba käime ja lumes sumpame võiksid olla ikka vee ja tuule kindad nö. tec materjalist kindad. Oh aga õnneks see saaga lõppes kuna leidsin Stokkist suhteliselt parajad roosad Reimatec kindad, ma muidugi üldiselt väga ei taha roosasid asju osta eriti ülariideid, kuna Johanna ju neid ära veel ei kanna ja mine sa tea kelle kurg meile kunagi toob. Nii aga nüüd mütsid veel hullem teema. Ostsin siis juba ammu Lenne mütsi, poes nagu alati kõik normaalne panen siis pähe no pole võimalik kõrvad ilusti kinni kuid juuksepiirist võib käe sisuliselt sisse panna no ma siis traageldasid paremaks aga no siis tundus jälle pigistavat ühesõnaga mul viskas üle. Otsime Huppa oma nö. beebimudel oli jällegi imelik peas surem tundus suhteliselt normaalne aga no ütleme, et ikka pole hea, õnneks muidugi selline reguleeritav suurus saame järgmine aasta ka pähe panna, kui mitte isegi kauem. Mina muidugi rahul polnud, pole ju normaalne, et kaubanduses ei ole võimalik saada kas sobivat suurust või normaalset hinda, mul ei ole kahju osta Jansule ka 500 maksev müts, kuid pigem siiski eelistan otsida enne muid varjante, kuna ok see aasta veel saame läbi ühe paari asjadega, kuid mis saab niimoodi lasteaias, pean vist kolmanda töökoha ka ostima. Lõpuks muidugi lahenes ka see saaga saime küll poisteka kuid paraja mütsi jällegi Reimateci oma, kokkuvõtteks meie igatahes enam Lenne mütse ja kindaid ei osta, kuna Johanna külmetab nendega või paras suurus istub ikkagi imelikult.
Midagi ilusat ka lõpetuseks, Johanna tuppa ilmusid ööga päkad aknale.
