Novembri seiklused ja meie pisike Andy Warhol

Päris, päris palju aega on möödas minu viimasest postitusest ning nüüd ma siis üritan seda aega tagasi teha. Novembri alguses käisime Tormi sünnipäeva laupäevakul, kuna õigel ajal jäi meil käimata. Tormi sai  meilt kingiks Micki loomade ja autodega kuubikud, mida õigesti kokkupannes kostub kas siis pildil oleva looma või auto hääl, kuna ta on ju nii ahne siis viisimegi talle mõlemad :)

Johanna ja Tormi polnud teineteist pikalt näinud ja Tormi pisut võõrastas meid alguse, kuigi Johanna on pigem võõrastaja tüüpi, kuid ju siis meie puhul aitasid seekord kodust kaasavõetud mänguasjad. Lõpuks õnneks kõik lahenes ja mängulusti jätkus pikemaks.

Vahepeal oli ju ka isside päev. Meile oli see eriti tore päev, kuna meie issi oli mitu päeva Londonis ja meie igatsesime teda nii väga, eriti vist mina ja Johanna no olgu, olgu Pipilesto ka. Ma ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama üksikvanemad, mina annaks ilmselt otsad. Johanna ei taha üldse enam õhtul magama jääda ja mind ajab see lihtsalt hulluks. Nüüd otsustaime, et kell 21:30 peab Johanna olema voodis ja õhtul üritame mänge vähem kärarikkamana läbiviia, ilmselt on tal palju emotsioone ja ta lihtsalt kilkabki meil voodis ning ei aita see lõõgastav vann midagi. Üks hea asi muidugi issi äraolekul ka juhtus, Johanna magab nüüd kella 9, mis on ju superlux.

Nii, mis siis veel. Pipi sai uue mänguasja, kuid see oli vist siiski oktoobri lõpus juba ja eile pidasime ühe tema mänguasja matuseid, kuid ega ta väga kurb ei olegi, kuna vanaema kindlasti toob meile varsti midagi juurde. Vanaema tõi Johannale rohelised säärised nende üle oleme eriti uhked, mina siis ilmselt.

 

Lõpuks, lõpuks tuleb ka kõige suurem uudis, meil on kodus oma popkunstnik. Hmm huvitav, kes see küll olla võiks? Meie Johanna loomulikult, mina seda ka ei usu aga nii see on, Johanna joonistab meil. Soome-Eesti vanaema tõi meile muumi tahvli, mida mina talle ostnud kohe kindlasti poleks, kuna see ikka palju suuremate laste mänguasi aga no näed seekord läks kink õigesse perre. Johanna sirgeldab nüüd päris, päris usinasti, igapäev ikka natukene. Tubli laps meil ikka, vähemalt midagi õppisime lõpuks ära. Jube naljaks kõik meie Johannaga nö. tavalisi asju, pulga otsa rõngaste ladumine ja topsikute ladumine meie ei oska aga no näed meie joonistame ja puhume villepilli ja käputame mööda tuba sokk suus, see pole muidugi teab mis oskus aga Pipi oma suure vargustuhinaga vähemalt sellegi selgeks õpetanud. Tublid Urbid.