Detsember ehk viimased read aastast 2010

Märkamatult on käes 2011 ning ma polegi ju ammu midagi kirjutanud, nüüd aga on käes aeg võtta kokku viimased detsembri nädalad ja alustada 2011 nö. puhtalt lehelt.

Sai toodud kuusk ja kingid pakitud. Kuuse tõime Vasalemmast koos issi ja Pippuriga, kahtlen kas Pipi on nõus järgmine aasta meiega liituma, kuna no kui aus olla siis mets oli temale ikka liig mis liig, kõndisn tema ees talle sahaks  aga ikka sumpas vaeseke nii mis kole ja autosse jõudes oli väga väsinud, mina loomulikult ka, kuna preili keeldus mingi hetk lihtsalt edasi kõndimast.

Toimus kaks söömingut - jõulusööming ja vana aasta sööming.

Söödi head ja paremat.

Tegin esimest korda Inglise keeksi - nämmu.

Tegin esimest korda leiba - nämmu. PS. täna tegin veel kaks soolase ja magusa - nämmu, nämmu. No need muidugi pole nö. päris, päris leivad aga ikkagi tulid väga head. Leidsin Selverist mingi öko rukkileivajahu ja mõtlesin katsetada ja tõesti super hea tulemus sai. Soolase leiva sisse lisasin päiksekuivatatud tomateid ja oliive, täna ka sinki, magusa sisse erinevaid kuivatatud puuvilju, kaneeli ja vahtrasiirupit. Peaks vist uurima, kuidas selle juuretise tegemine ikkagi käib ja ise täitsa algusest peale leivateo ettevõtma.

Testiti leiba ja nagu meil tavaline on algus viimasel ajal alati okkaline, Johanna uus komme on kohe kõik välja sülitada ilma, et ta midagi maitseks, siiski, siiski läks leib kaubaks.

Tegin esimest korda trühvleid - väga, väga lihtne retsept ja väga nämmu, nämmu jällegi.

Tegin esimest korda pasteeti, Johannale põhiliselt aga maitses meilegi, teen kindlasti varsti jälle.

Käis päkapikk. Johanna haiguse tõttu saatis Jõuluvana meile kirja, et tema meid see aasta ei külasta, kuna vaja paljudele lastele kinke viia ja ta kardab Johannalt nakkust saada, õnneks ta siiski halastas meie peale ja lapseke siiski kinkidest ilma ei jäänud, Jõuluvana saatis meile oma truu sõbra Pipi päkkari kingikotti üle andma.

Päkapikk ajas nutma.

Saadi kingitusi.

Testiti kingitusi.

Mängiti

Osteti linnumaja ja saabus meie pere mitmepealine täiendus.

Tehti sinepivanni jalgadele, meie detsembri igaõhtune rituaal.

Plaaditi, seda me tegelikult tegime eile. Tahaks juba nii, nii väga näha lõpptulemust aga must vuuk veel puudu, saime ju lõpuks kätte oma kaua, kaua ihaldatud jümmargused plaadid, mida meile kuidagi tellida ei suudetud.

Vaadati telekat, Pipi on meil telekanarkomaan.

Meie uus (või noh tegelikult meil lihtsalt polnud enne lampi) lamp ja Starmani kamin ja nagu väikselt paistab vaatab Pipi isegi kaminat.

Kõriturse ja 4 purikat

Johannu esimene nohu 4 kuuselt

Pole ammu midagi meie pere blogisse kirjutanud, kuid selleks on ka hea/halb põhjus, kuna lihtsalt pole midagi head, ilusat, uut kirjutada. No ok, ok meie vapustavad tulevased purihambad muidugi on ja meie viimane kaheksas esihammas kargas ka haiglas lõpuks välja, seega meil hetkel suus 8 hammast ja 4 kohe, kohe tulemas, neist üks juba ilmutas end eile suure verevalumiga igemel, tundub õel, kuid juheiiiii.

Peale sünnipäeva sai meie haiguse saaga alguse. Teispäeva hommikul ärkas Johannu imeliku köhaga, kuna ma tõesti pole just mingi köha ekspert siis esmapilgul oli mul raske määratleda kas tegemist on haukuva köhaga või mitte, kuid õhtuks oli muidugi pilt selge. Alustasin muidugi inhaleerimist juba hommikul, kuid ilmselt tavalisest NaCl polnud kasu ja õhtul enne 5 kihutas juba kiirabi meile. Panin Johannu kusagil 4 paiku magama ja mida aega edasi seda enam mulle tundus tema hingamine kuidagi kahtlane, võtsin ta lõpuks voodist välja ja ka siis oli hingamine väga, väga häälekas. Jooksin kiiresti kööki ja suures närvivapustuses üritasin inhalaatorit ülihelikiirusel tööle saada ja Johannut juba inhalaatori juures hoides kutsusin kiirabi, mis kui aus olla polenud KIIR ABI vaid pigeb AEGLANE ABI, kuid tõesti Johannu siniseks ei läinud, teadsin mida tegema pean ja seega oli olukord kontrolli alla, kuid mina suures paanikas tahtsin ikka kiirabi kiiret, kiiret saabumist nemad aga tiirutasid meie maja ümber nagu peata kanad. Lõpuks muidugi kõik lahenes ja Johannul diagnoositi kõriturse ja 38,5 palavik, mida enne ei olnud. Kiirabi tegi süsti, pani küünla ja alustas adrenaliini auru tegemist, mina samalajal pakkisin meie kraami kokku, et haiglasse minna. Olime haiglas teisipäevast reedeni ning haiglas tekkinud nohu ja mingil määral ka nohust tulnud rögane köha on meil siiani, kuid no nüüd ei saa keegi enam aru mis värk on, kuna purihambad pole just kõige lõbusam teema ja nohu, köha ja palavik võib/on nüüd juba nendest. Esmaspäeval tuli meil jälle palavik, mul muidugi paanika jaanika osakond, kuna mõte liikus ju kohe kopsupõletiku, bronhiidi jne lainetele, kuid kolmapäeval arstil käies selgus, et põletiku näitajad täiesti korras ja palvikutavad meie last hoopis hambad, juheeiii. Haiglas oli Jansu suhteliselt hea laps, memmekas kuupjuures, kuid protseduuride tegemine on jällegi peavalu ruutjuures. Vägisi tuleb ninna rohtu panna, vägisi tuleb kurku rohtu panna, vägisi tuleb nina pumbata, vägisi tuleb zyrtecit võtta, vägisi tuleb kodus inhalatsiooni teha, ilmselt on meie inhalaator oluliselt võimsam haigla omast ja Johannule üldse see aur ei istu, haiglas aga oli kõik ok, kuigi see kompressor on ikka kohutav müristis.

Haigla personal jällegi oli aga alla igasuguse arvestuse, mõned õed just. Mul oli neljapäevaks selline tunne, et kägistaks mõne tibina ära. Mulle lihtsat visati astelpaju õli kätte ja vaadake ise, kuidas seda panna kavatsete, kuna õige rohi saabub alles kell 2, kuid lapsel ju kurk punane. Hommikul käis arst ja määras rohud ning uriiniproovi. Ootan ja ootan aga keegi ei tule ei rohtu tooma ega ka pissikotikest. Kutsun siis õe ja tema ei tea midagi, rohtudest teadis kuid mitte analüüsist. No issand jumal võta oma jalad selga ja uuri palun arstilt, mis värk on. Nii tuleb siis tagasi, et neil pole rohtu, mis mõttes pole, no mis mõttes pole. Seda vastust ma ootasin jälle tunni, neiuke ei suuda ju öelda, et saame rohu õhtuks. mina juba püha viha täis, et olgu ma siis organiseerin selle mehega ise siia, jälle plõksiti midagi vastu. Pool tundi hiljem toodi tavaline astelpaju õli, süstal ja vatipulk, hmm vaatan siis neid ja küsin, et kuidas ma siis neid panen ja palju, tema mulle vastu, vaadake ise. No kurat mida, kas mina töötan siin või kas mina olen õde/arst, peale õiendamist jalutas tibinas minema, keeras uksel ringi ja ostsustas meid lõpuks aidata. Ma ei tea kas mina olen imelik ja keevaline aga see ei ole normaalne suhtumine, veel eriti lastehaiglas. Loomulikult ma olen närvis, mures jne, lapsel oli ju kõriturse, mis pole sugugi naljaasi ja siis selline suhtumine. Öösel Johanna nuttes jälle kõõksus kuidagi, kutsusin siis õe ja ütlesin, et kutsuge valvearst asi ikka imelik jälle ja mis arvate kas ta kutsus, mul sai ikka nii kõrini, et vaidlesin temaga juba venekeeles, kuna see neiukene ajas mind hulluks lihtsalt. Ilmselt ma olen ülihoolitsev hüsteerikust lapsevanem, kuid minu arvates pole normaalne selline ükskõiksus ühe lastehaiglas õe poolt, samas meie arst oli väga tore ja hoolitsev. Tagasi mõeldes olen ma ilmselt tõesti friik, hüsteerikust lapsevanem, kuid minule tundus kuidagi jakka panna näiteks oma laps käputama palati põrandale ja imelik pidada mobiiliga vestlusi koridoris, osakonnas, kus on palatireziim ja miljon viirust liikvel.

Tänaseks meil üks purikas juba kohe, kohe paistmas ja kolm veel tulekul seega meid ootavad kodused jõulud ja ilmselt ka must lapseke, kuna arst keelas igasuguse vannitamise ja pea pesu seniks kuni veel nohutame, ohh saaks meie tirts juba terveks, Johanna vaatab igatsevalt välja, kuid sinna me vist niipea ei saa :( Meie haigusest veel niipalju, et sünnipäev niitis sisuliselt peaaegu kõik külalised, meie perekonnast jäi ainult issi issi terveks, vastikud kiusavad viirused.

Ise, ise ja emme tehtud müslibatoonid

Täna oli meil väga, väga tähtis päev, Johanna otsustas katsetada viimaks ise söömist, juhheiii. Tegin täna prooviks piimakisselli ei teagi miks, kuid varem pole selle tegemisele mõelnudki, ilmselt tundus see minu lapsepõlves väkka, kuid Selverist ostetu oli väga hea ja nii ma siis valmistasin seda ka Johannale. Tärklisena kasutasin maisitärklist ja magustamiseks jahvatatud ingverit, natuke vaniljesuhkrut ja vahtrasiirupit, vaniljesuhkrut tõesti ainult tiba.

Johanna toitudes ma soola ja suhkrut veel ei kasuta, kuid pipart, sibulat, küüslauku ja ürte näiteks küll. Tirts sööb meiega sama sööki juba suhteliselt ammu selle erinevusega, et tema portsu tõstan potist, pannist lihtsalt enne soola, suhkru lisamist välja. Täna tekkis mõte teha Jansule müslit, sealt edasi tulid juba müslibatoonid ja väga maitsvad on nad mõlemad. Homme plaanin teha pasteeti ei tea küll, kuidas õnnestub aga huvi on igatatahes suur.

Johanna sai sünnipäevaks oma häärberi.

Sünnipäev

Eile oli Johannal esimene suur sünnipäeva, suur just sellepärast, et väikseid oleme juba pidanud tervelt 11 tükki, kuid nüüd tuli meie suur 1. Äratasime Johanna ülesse pisut varem kui tavaliselt, kuna mina läksin robotexile ja Johannu jäi vanaemaga. Hommikul sai üleantud kingitused ja puhutud küünal, täna aga käisime Hippo peopesas mängimas ja hullamas.

  

Meie aastane põnnu

Kohe, kohe on käes 3. detsember ning täpselt aasta tagasi kell 7.54 sündis meile armas väike, väike tüdruk. Mõeldes tagasi sellele päevale ja tervele rasedusele tundub see nii lähedal aga samas ka nii, nii kaugel. Johanna sündis minu raseduse 34 nädalal erakorralise keisriga kaaludes 2768 g, mida keegi oodata ei osanud, kuna viimane ultarheli, millega Johanna arvatavat kaalu vaadati tehti 31 nädalal, ultrahelisid tehti mulle muidugi hulgim ka edaspidi, nii nagu neid oli tehtud sisuliselt kogu raseduse. Oma väikest titat nägin ma seega ikka korralikult, kuid see kellega täpsemalt tegu selgus alles kusagil 30 nädalal - TÜDRUK, see oli nii uskumatu, minu väike tüdruk. Mäletan viimast ktg, kui ämmaemand küsis keda ma ootan ja ta ütles, et kohe näha, et tüdruk, kuna tüdrukud on sitked ja tugevad ning siputavad kõhus ka siis kui emmel on verejooks. Terve raseduse oli Johannaga kõik kõige paremas korras ainult mina olin see kellel oli halb, ma kartsin nii väga, kuna ma süüdistasin selles kõiges ennast, kuigi ma ju poleks saanud teha midagi paremat kui seda mida ma juba tegin  - lamada ja paluda jumalat. Aga nüüd on see kõik möödas ja Johannaga on kõik kõige paremas korras, ta kasvab ning õpib igapäev üha uusi ja uusi oskusi. Minul ei jää aga midagi muud teha kui katsuda unustada valu mida ma tundsin 3. detsembril 2009 7.53 minut enne Johanna sündi, kuna esimene tibu nutt tõi minu silmadesse pisarad ja uhtus ära valu minu südamest. Johanna ma armastan sind kõige, kõige rohkem maailmas.