Meie aastane põnnu

Kohe, kohe on käes 3. detsember ning täpselt aasta tagasi kell 7.54 sündis meile armas väike, väike tüdruk. Mõeldes tagasi sellele päevale ja tervele rasedusele tundub see nii lähedal aga samas ka nii, nii kaugel. Johanna sündis minu raseduse 34 nädalal erakorralise keisriga kaaludes 2768 g, mida keegi oodata ei osanud, kuna viimane ultarheli, millega Johanna arvatavat kaalu vaadati tehti 31 nädalal, ultrahelisid tehti mulle muidugi hulgim ka edaspidi, nii nagu neid oli tehtud sisuliselt kogu raseduse. Oma väikest titat nägin ma seega ikka korralikult, kuid see kellega täpsemalt tegu selgus alles kusagil 30 nädalal - TÜDRUK, see oli nii uskumatu, minu väike tüdruk. Mäletan viimast ktg, kui ämmaemand küsis keda ma ootan ja ta ütles, et kohe näha, et tüdruk, kuna tüdrukud on sitked ja tugevad ning siputavad kõhus ka siis kui emmel on verejooks. Terve raseduse oli Johannaga kõik kõige paremas korras ainult mina olin see kellel oli halb, ma kartsin nii väga, kuna ma süüdistasin selles kõiges ennast, kuigi ma ju poleks saanud teha midagi paremat kui seda mida ma juba tegin  - lamada ja paluda jumalat. Aga nüüd on see kõik möödas ja Johannaga on kõik kõige paremas korras, ta kasvab ning õpib igapäev üha uusi ja uusi oskusi. Minul ei jää aga midagi muud teha kui katsuda unustada valu mida ma tundsin 3. detsembril 2009 7.53 minut enne Johanna sündi, kuna esimene tibu nutt tõi minu silmadesse pisarad ja uhtus ära valu minu südamest. Johanna ma armastan sind kõige, kõige rohkem maailmas.