Kõriturse ja 4 purikat

Johannu esimene nohu 4 kuuselt

Pole ammu midagi meie pere blogisse kirjutanud, kuid selleks on ka hea/halb põhjus, kuna lihtsalt pole midagi head, ilusat, uut kirjutada. No ok, ok meie vapustavad tulevased purihambad muidugi on ja meie viimane kaheksas esihammas kargas ka haiglas lõpuks välja, seega meil hetkel suus 8 hammast ja 4 kohe, kohe tulemas, neist üks juba ilmutas end eile suure verevalumiga igemel, tundub õel, kuid juheiiiii.

Peale sünnipäeva sai meie haiguse saaga alguse. Teispäeva hommikul ärkas Johannu imeliku köhaga, kuna ma tõesti pole just mingi köha ekspert siis esmapilgul oli mul raske määratleda kas tegemist on haukuva köhaga või mitte, kuid õhtuks oli muidugi pilt selge. Alustasin muidugi inhaleerimist juba hommikul, kuid ilmselt tavalisest NaCl polnud kasu ja õhtul enne 5 kihutas juba kiirabi meile. Panin Johannu kusagil 4 paiku magama ja mida aega edasi seda enam mulle tundus tema hingamine kuidagi kahtlane, võtsin ta lõpuks voodist välja ja ka siis oli hingamine väga, väga häälekas. Jooksin kiiresti kööki ja suures närvivapustuses üritasin inhalaatorit ülihelikiirusel tööle saada ja Johannut juba inhalaatori juures hoides kutsusin kiirabi, mis kui aus olla polenud KIIR ABI vaid pigeb AEGLANE ABI, kuid tõesti Johannu siniseks ei läinud, teadsin mida tegema pean ja seega oli olukord kontrolli alla, kuid mina suures paanikas tahtsin ikka kiirabi kiiret, kiiret saabumist nemad aga tiirutasid meie maja ümber nagu peata kanad. Lõpuks muidugi kõik lahenes ja Johannul diagnoositi kõriturse ja 38,5 palavik, mida enne ei olnud. Kiirabi tegi süsti, pani küünla ja alustas adrenaliini auru tegemist, mina samalajal pakkisin meie kraami kokku, et haiglasse minna. Olime haiglas teisipäevast reedeni ning haiglas tekkinud nohu ja mingil määral ka nohust tulnud rögane köha on meil siiani, kuid no nüüd ei saa keegi enam aru mis värk on, kuna purihambad pole just kõige lõbusam teema ja nohu, köha ja palavik võib/on nüüd juba nendest. Esmaspäeval tuli meil jälle palavik, mul muidugi paanika jaanika osakond, kuna mõte liikus ju kohe kopsupõletiku, bronhiidi jne lainetele, kuid kolmapäeval arstil käies selgus, et põletiku näitajad täiesti korras ja palvikutavad meie last hoopis hambad, juheeiii. Haiglas oli Jansu suhteliselt hea laps, memmekas kuupjuures, kuid protseduuride tegemine on jällegi peavalu ruutjuures. Vägisi tuleb ninna rohtu panna, vägisi tuleb kurku rohtu panna, vägisi tuleb nina pumbata, vägisi tuleb zyrtecit võtta, vägisi tuleb kodus inhalatsiooni teha, ilmselt on meie inhalaator oluliselt võimsam haigla omast ja Johannule üldse see aur ei istu, haiglas aga oli kõik ok, kuigi see kompressor on ikka kohutav müristis.

Haigla personal jällegi oli aga alla igasuguse arvestuse, mõned õed just. Mul oli neljapäevaks selline tunne, et kägistaks mõne tibina ära. Mulle lihtsat visati astelpaju õli kätte ja vaadake ise, kuidas seda panna kavatsete, kuna õige rohi saabub alles kell 2, kuid lapsel ju kurk punane. Hommikul käis arst ja määras rohud ning uriiniproovi. Ootan ja ootan aga keegi ei tule ei rohtu tooma ega ka pissikotikest. Kutsun siis õe ja tema ei tea midagi, rohtudest teadis kuid mitte analüüsist. No issand jumal võta oma jalad selga ja uuri palun arstilt, mis värk on. Nii tuleb siis tagasi, et neil pole rohtu, mis mõttes pole, no mis mõttes pole. Seda vastust ma ootasin jälle tunni, neiuke ei suuda ju öelda, et saame rohu õhtuks. mina juba püha viha täis, et olgu ma siis organiseerin selle mehega ise siia, jälle plõksiti midagi vastu. Pool tundi hiljem toodi tavaline astelpaju õli, süstal ja vatipulk, hmm vaatan siis neid ja küsin, et kuidas ma siis neid panen ja palju, tema mulle vastu, vaadake ise. No kurat mida, kas mina töötan siin või kas mina olen õde/arst, peale õiendamist jalutas tibinas minema, keeras uksel ringi ja ostsustas meid lõpuks aidata. Ma ei tea kas mina olen imelik ja keevaline aga see ei ole normaalne suhtumine, veel eriti lastehaiglas. Loomulikult ma olen närvis, mures jne, lapsel oli ju kõriturse, mis pole sugugi naljaasi ja siis selline suhtumine. Öösel Johanna nuttes jälle kõõksus kuidagi, kutsusin siis õe ja ütlesin, et kutsuge valvearst asi ikka imelik jälle ja mis arvate kas ta kutsus, mul sai ikka nii kõrini, et vaidlesin temaga juba venekeeles, kuna see neiukene ajas mind hulluks lihtsalt. Ilmselt ma olen ülihoolitsev hüsteerikust lapsevanem, kuid minu arvates pole normaalne selline ükskõiksus ühe lastehaiglas õe poolt, samas meie arst oli väga tore ja hoolitsev. Tagasi mõeldes olen ma ilmselt tõesti friik, hüsteerikust lapsevanem, kuid minule tundus kuidagi jakka panna näiteks oma laps käputama palati põrandale ja imelik pidada mobiiliga vestlusi koridoris, osakonnas, kus on palatireziim ja miljon viirust liikvel.

Tänaseks meil üks purikas juba kohe, kohe paistmas ja kolm veel tulekul seega meid ootavad kodused jõulud ja ilmselt ka must lapseke, kuna arst keelas igasuguse vannitamise ja pea pesu seniks kuni veel nohutame, ohh saaks meie tirts juba terveks, Johanna vaatab igatsevalt välja, kuid sinna me vist niipea ei saa :( Meie haigusest veel niipalju, et sünnipäev niitis sisuliselt peaaegu kõik külalised, meie perekonnast jäi ainult issi issi terveks, vastikud kiusavad viirused.

Ise, ise ja emme tehtud müslibatoonid

Täna oli meil väga, väga tähtis päev, Johanna otsustas katsetada viimaks ise söömist, juhheiii. Tegin täna prooviks piimakisselli ei teagi miks, kuid varem pole selle tegemisele mõelnudki, ilmselt tundus see minu lapsepõlves väkka, kuid Selverist ostetu oli väga hea ja nii ma siis valmistasin seda ka Johannale. Tärklisena kasutasin maisitärklist ja magustamiseks jahvatatud ingverit, natuke vaniljesuhkrut ja vahtrasiirupit, vaniljesuhkrut tõesti ainult tiba.

Johanna toitudes ma soola ja suhkrut veel ei kasuta, kuid pipart, sibulat, küüslauku ja ürte näiteks küll. Tirts sööb meiega sama sööki juba suhteliselt ammu selle erinevusega, et tema portsu tõstan potist, pannist lihtsalt enne soola, suhkru lisamist välja. Täna tekkis mõte teha Jansule müslit, sealt edasi tulid juba müslibatoonid ja väga maitsvad on nad mõlemad. Homme plaanin teha pasteeti ei tea küll, kuidas õnnestub aga huvi on igatatahes suur.

Johanna sai sünnipäevaks oma häärberi.

Sünnipäev

Eile oli Johannal esimene suur sünnipäeva, suur just sellepärast, et väikseid oleme juba pidanud tervelt 11 tükki, kuid nüüd tuli meie suur 1. Äratasime Johanna ülesse pisut varem kui tavaliselt, kuna mina läksin robotexile ja Johannu jäi vanaemaga. Hommikul sai üleantud kingitused ja puhutud küünal, täna aga käisime Hippo peopesas mängimas ja hullamas.

  

Meie aastane põnnu

Kohe, kohe on käes 3. detsember ning täpselt aasta tagasi kell 7.54 sündis meile armas väike, väike tüdruk. Mõeldes tagasi sellele päevale ja tervele rasedusele tundub see nii lähedal aga samas ka nii, nii kaugel. Johanna sündis minu raseduse 34 nädalal erakorralise keisriga kaaludes 2768 g, mida keegi oodata ei osanud, kuna viimane ultarheli, millega Johanna arvatavat kaalu vaadati tehti 31 nädalal, ultrahelisid tehti mulle muidugi hulgim ka edaspidi, nii nagu neid oli tehtud sisuliselt kogu raseduse. Oma väikest titat nägin ma seega ikka korralikult, kuid see kellega täpsemalt tegu selgus alles kusagil 30 nädalal - TÜDRUK, see oli nii uskumatu, minu väike tüdruk. Mäletan viimast ktg, kui ämmaemand küsis keda ma ootan ja ta ütles, et kohe näha, et tüdruk, kuna tüdrukud on sitked ja tugevad ning siputavad kõhus ka siis kui emmel on verejooks. Terve raseduse oli Johannaga kõik kõige paremas korras ainult mina olin see kellel oli halb, ma kartsin nii väga, kuna ma süüdistasin selles kõiges ennast, kuigi ma ju poleks saanud teha midagi paremat kui seda mida ma juba tegin  - lamada ja paluda jumalat. Aga nüüd on see kõik möödas ja Johannaga on kõik kõige paremas korras, ta kasvab ning õpib igapäev üha uusi ja uusi oskusi. Minul ei jää aga midagi muud teha kui katsuda unustada valu mida ma tundsin 3. detsembril 2009 7.53 minut enne Johanna sündi, kuna esimene tibu nutt tõi minu silmadesse pisarad ja uhtus ära valu minu südamest. Johanna ma armastan sind kõige, kõige rohkem maailmas.

 

Pä-ka-pikk, pikk, pikk .....

Johannal ja Pipil käis täna lõpuks päkapikk, no kui muidugi aus olla siis võõras päkapikk käib meil muidugi juba pühapäevast ja mida päev edasi seda enam tundub, et meil käib neid tervelt kaks, nüüd muidugi siis kolm. Hommikul kui issi tööle läheb on šokolaad juba platsis, ükspäev oli isegi väike kiisu ja kui meie hiljem Johannaga välja läheme on taaskord kas komm või Kinder šokolaad meid ootamas. Jätsime päkale ka oma tänusõnad postitile, mis hommikuks oli kadunud. Nii aga nüüd meie tubase päka juurde. Kõigepealt oli Johannu kord oma päkandus kätte saada, tõusime just ülesse enne kui issi jõudis toast välja lipsata ja nii nad issiga koos sokki uurisid. Johannu sai päksilt raamatu "Lugu jõuluvanast", kust me siis näitasime kes on päka ja kes jõuluvana, põhjapõder jne. Lugu sai ka muidugi läbi loetud. Johanna on siiani veendunud, et põder on Pipi :)

Pipi sai öko konservi, mille nagu issi päka ütles "rikkurist loomade ostukohast" meile Londonist tõis - Harrodsist. Pipil on muidugi oma tulevaste viinerite üle ka väga hea meel, ma kaldun arvama, et kui õhtul vinku sokki panna magab Pipp soki kõrval või leiab mooduse üles ronimiseks, muidu pole Pipi mujal kui meie voodis nõus magama.

Esimene advent ja tundmatu päkapikk

Meie perre on saabunud jõulud ja tundumatu päkapikk jättis meile juba oma saagi - mandariini ja jõuluvana šokolaadi. Eile õhtul kaunistasime juba kodu, et hommikul saaks tõusta juba nö. jõulumaailmas. Rõdu sai jõulukuue juba reede öösel võiks öelda, kuna peale Johanna magamajäämist sai rahus rõdul toimetada. Ukse külge riputasin päkamütsi koos väikese jõuluvanaga ja hommikul oli üllatus juba sees, pean vist suurema soki sinna panema, mine sa tea mida majaelanikud korteriühistu bossile poetavad-meie issile siis, armastuskirju roosale paberile on talle juba kirjutatud :) Johannagi alustas hommikut jõuldes sai selga oma jõulukostüüme, päkamütsi polnud isegi pildistamiseks nõus pähe panema, pean vist paelad külge õmblema. Käisime ka pikal jalutuskäigul ja põikasime apteeki külmasalvi järgi, kuid no selge see kõik juba otsas. Kummaline, et poed muidugi ei reageeri vastavalt ja juba varakult pole valmis nö. hilisteks ostjateks, Johanna nägu oli ikka väga punane koju saabudes aga no minu viga muidugi, et varem sellele ei mõelnud. Lisaks käisime eile šopingul soetamas Johannale jõulukinke ja sünnakinke aga nagu ikka seal kus allahindlused, pole just seda mida tahan, sammusin kolm Selverit läbi aga soovitud nukku kusagil polnud, peab siis ilma soodukata ostma. Kodused päkad alustvad meil tööd esimesest detsembrist, kuna ma pole veel jõudnud soetada päkasid tuvustavat infomaterjali, mille päka esimesel korral sokki poetab. PS. Pipi maius juba ootab külmkapis.

Näomask, öine trall ja külmavares

Tundub õige alustada postitust karjega APPPIIII aga ma varsti enam ei suuda, minu kannatus on katkemas ja ka issi kannatus on katkemas. Johanna mängib meil nüüd toiduga, ennegi olnud selliseid aegu, kuid nüüd ei taha see kuidagi mööduda. Võimalik, et selle kõige aluseks on rauasiirup, mida tuleb anda enne sööki mahlaga ja Johannal saab kõht sellest lihtsalt täis, kuid näiteks lõunasöögil ma anna seda hoopis magustoiduks. Muidugi on ka meil päevi, kus mõni söögikord lõppeb söögi suust välja kookimisega aga teine algab kohe niimoodi. Pipile see muidugi meeldib, lihtsalt istu Johanna tooli kõrval hoia suu lahti ja parem kraam lihtsalt lendab suhu.

Ma tunnen kuidas ma lihtsalt ei suuda, laud on söögine, Johanna söögine, tool söögine, põrand söögine, Pipi söögine, mina söögine, sein söögine AAPPPIII. Johanna lihtsalt võta söögi suust välja mille sinna lusikaga panen ja ma ei saa aru miks, olgu vahest tundub, et asi täis kõhus, liiga jahedas söögis(Johannale maitseb ikka korralikult soe/kuum toit) aga mis siis kui ta juba söömist kohe niimoodi alustab ma ei saa aru. Vaatasin poest talle mingit savi või körti millega mätsida aga no pole, peame vist minema loovusringi või ise kodus kördiga mängima ohh.

Eelnev oli siis meie söömissaaga, nüüd meie uus magamissaaga. Johanna on otsustanud viimasel ajal, et milleks öösel magada, äratus ikka kell 4-5 ja suure karjumisega, põhjus arvan olevat kas hambad, mis purihammaste kohapealt tunduvad ikka hullult paistes ja ülemine üks ka veel välja tulemata, või ärkab ta ülesse kui teda meie voodisse tõstan, kui ta enda omas karjub, või tissi nõudlus, kuna lõpetasin öösel söötmise lõpuks ära, kuna mulle jällegi tundus mõni nädal tagasi, et ta ärkab süües ülesse ja piisas tegelikult luti suhu panemisest. No ma tõesti ei tea enam mida teha, oleme pannud ka paratcetamoli küünla ja tõesti tundus, et aitab aga no ei taha ju ka seda igapäev panna täitsa jama kohe. Eriti hulluks läheb asi siis kui ta meie voodisse tõstan, Johanna on kohe täitsa hüsteerias, kuid samas enda voodis ka magama ei jää või noh jääb nagu kohati kui kätt pepul hoian aga kohe kui pikali viskan, kuigi Johanna tundub magavat on jorr jälle platsis ohhhh.

Meie kolmas saaga on riided. Kõrini, kõrini, kõrini on mütsidest ja kinnastest no pole normaalne kui pean lapsele kolmed kindad muretsema, kuna käed külmad. Lenne kinnastes käed külmad juba mingi 0 kuni -1, olgu ühed Reima kindad olid minu viga said jälle liiga suured ostetud, ilmselt asi ongi selles, et kuna Johanna on nii väike siis kõik kindad talle suured ja käed seega külmad. Vaatasin ka vanutatud villast kindaid, kuid mõtlesin, et kui juba käime ja lumes sumpame võiksid olla ikka vee ja tuule kindad nö. tec materjalist kindad. Oh aga õnneks see saaga lõppes kuna leidsin Stokkist suhteliselt parajad roosad Reimatec kindad, ma muidugi üldiselt väga ei taha roosasid asju osta eriti ülariideid, kuna Johanna ju neid ära veel ei kanna ja mine sa tea kelle kurg meile kunagi toob. Nii aga nüüd mütsid veel hullem teema. Ostsin siis juba ammu Lenne mütsi, poes nagu alati kõik normaalne panen siis pähe no pole võimalik kõrvad ilusti kinni kuid juuksepiirist võib käe sisuliselt sisse panna no ma siis traageldasid paremaks aga no siis tundus jälle pigistavat ühesõnaga mul viskas üle. Otsime Huppa oma nö. beebimudel oli jällegi imelik peas surem tundus suhteliselt normaalne aga no ütleme, et ikka pole hea, õnneks muidugi selline reguleeritav suurus saame järgmine aasta ka pähe panna, kui mitte isegi kauem. Mina muidugi rahul polnud, pole ju normaalne, et kaubanduses ei ole võimalik saada kas sobivat suurust või normaalset hinda, mul ei ole kahju osta Jansule ka 500 maksev müts, kuid pigem siiski eelistan otsida enne muid varjante, kuna ok see aasta veel saame läbi ühe paari asjadega, kuid mis saab niimoodi lasteaias, pean vist kolmanda töökoha ka ostima. Lõpuks muidugi lahenes ka see saaga saime küll poisteka kuid paraja mütsi jällegi Reimateci oma, kokkuvõtteks meie igatahes enam Lenne mütse ja kindaid ei osta, kuna Johanna külmetab nendega või paras suurus istub ikkagi imelikult.

Midagi ilusat ka lõpetuseks, Johanna tuppa ilmusid ööga päkad aknale.

Sõitsid saanid, sõitsid reed, Johanna kelgutas mööda teed

Johanna käis täna oma elu esimesel kelgusõidul, kuna eile sai Johannale tema elu esimene päris oma kelk ostetud, uueks püssiks on Stiga beebikelk. Esialgne soov oli mul osta Johannle nö. raudkelk, kuid sobivat ja normaalse hinnaga pole ju võimalik kusagilt leida, kõik olid kas hiigel suured, halva kvaliteediga või ilma seljatoeta ja nii saigi siis eile Bauhofis käidud ja sinine püss koju toodud. Tegime toas kuiva trenni ja hommiku aknast välja vaadates otsustasime proovisõidule minna. Johanna polnud väga vaimustuses, kuna suhteliselt tuuline oli ja tuul puhus ju näkku aga natuke sai ikka kelgutatud ikka ka. Ühe miinuse kelgul ka leidsin, kelgul on kaasas turvavöö aga see ikka nii lühike, et kui lambavillakott sai kelgule pantud rihm enam kinni ei läinud aga emme kleit aitab ikka abist välja. Seljatugi võiks ka pisut kõrgem olla aga ka selle saab lahendatud kui pikem turvavöö panna, Johanna kipus pisut tahapoole vajuma, kuid nagu Xenja ütleb püss naine on meie kelgu preili.

Väike tagasivaade ka isadepäevale. Meie issi sai isadepäevaks laste käe, jala ja käpajäljed, peaks mainima, et Pipi oli märksa sõnakuulelikum nende tegemisel, Johanna arvates oli tegu taignaga mida oli hea sõtkuda. Parempoolsed Johanna omad, vasakul Pipi käpsid.

Lõpetuseks sobiks üks meeleolukas jõulukas meie päkast.