Magamine

Hommikul hulga postitusi kirjutades mõtlesin küll, et täna ma enam ei kirjuta aga no see magamapanemine kohe ajendas. Johanna sündides jäi ta ilusti ise oma voodis magama, siis tuli meil kussutamise periood. Titt magas ainult siis kui mina või issi teda padjal tunde kussutasime - väga, väga väsitav meile. Väljas magamisega pole meil kunagi probleeme olnud tavaline taks oli nii 4-5 tundi jutti. Kuumalainega aga otsustasime, et linnas olles on parem toas magada. Harjutasin Johanna meie voodisse magama, mis aga tähendab koos minuga magamist, üksi ju ei jäta teda meie suurde ja mitte just madalasse voodisse. Millalgi aga otsustasin, et nüüd aitab alustame oma voodis uinumise treeningutega. Minu jaoks on see sõltuvalt kas siis hommikune uinak või lõunane uinak 15-45 minutilist püsti, pikali, nutame, karjume, viskleme, mässime maratoni. Järgi ma igatahes anda ei kavatse lootuses, et kunagi jääme ehk magama kohe voodisse tõstes. Pipi selge see ei aita ju magamisele kuidagi kaasa, tal vaja ju just siis, kui Johanna vaikselt uinub haukuda, ilastada, lakkuda nii, et maja väriseb, peeretada, meie voodis auku kaevata, norsata kõige kõvemini maailmas, kratsida ennast, riideid varastada jne.

Vanniloom

Esimene piss potti

Meie esimene piss potti on tehtud ja kui nüüd ausalt rääkida siis ka täna tuli hommikune piss potti. PAI, PAI Johanna.

Johanna 9 kuud, emme 312 kuud

Meil on septembria alguses palju sünnipäevi. Johanna sai 9 kuuseks ja mina 312 kuuseks ehk siis 26 aastaseks. JUHUUU. Johannu sai kingiks sellise molekulidega mänguasja. Tundub päris huvitav ja asjalik, kuna lisaks molekulide omavahel ühendamisele saab neid veel ka teine teise otsa panna ja osasid detaile ka keerata kokku. Mina sain issilt hommikusöögi voodisse koos Johannu ja Pipi musidega.

Haige-Haiglas

Kõik sai alguse Janno sünnipäevast eelmisel nädalavahetusel. Mul oli esmaspäeval kohutavalt halb olla, kui aus olla pole mul ammu, ammu nii paha olnud. Algul arvasin, et ju toidumürgitus, kune meie peres arvab issi koguaeg, et toit on täitsa ok maitsega, kuigi tegelt on lõhn juba imelik, nii oli ka seekord. Johannu oksendas natuke teisipäeval nii pisikese suutäie, seega eeldasin, et äkki lihtsalt no ei teagi vajutasin kõhule jne. Kolmapäeva õhtul aga oh, oh oksendas terve õhtusöögi ja ka vahepala välja. Esmaspäeval arstil käies saime aga teada, et tibunasel on madal hemoglobiin, mis muidugi pole ju midagi imestada, kui ta sündis 34 nädalal. Rauadepood kujunevad ju alles viimasel trimestril, meie arst ei ole ju võimeline kaardist lugema, et tegemist siiski enneaegsega, kuigi see kusagilt välja ei paista. Ma olen tegelikult täitsa tige kohe, kuna ka haiglas öeldi, et oleks pidanud rauda andma juba esimestel elukuudel, isegi siis kui hemoglobiin on korras, kuna kõigepealt langeb ferritin ja alles siis hemoglobiin. Loomulikult lugesin ma seda alles hiljem ise ka ja tõesti ei osanud seda ka arstilt nõuda - MA POLE JU ARST. Nii tagasi siis kolmapäeva. Otsustasime siis seada sammud lastehaiglasse. Arstitädi otsustas meid ööseks haiglasse jätta. Saime siis tilguti, päris hirmus oli selle panemine. Johannu röökis, mul soovitati ukse taga oodata kui seda pannakse, kuid loomulikult ei tulnud see mõttesegi. Ma ei suuda ju jäta oma linnupoega üksinda, kui ta kardab ja talle haiget tehakse. Igatahes ise ma veetsin unetu öö, kuid Johannu norskas ilusti seevastu. Hommiku saime vereproovi vastuse kätte ning üritasime kuidagi pissiproovi teha. Lõppes see sellega, et proov käes, kuid emme ujus pissiga aga peamine proov tehtud. See oli ka õnneks korras. Saime ilusti neljapäeval koju ja jälgisime tibi hoolikalt. Õhtuks tõusis pisike palavik, kuid ei muud hullu midagi. Nüüd meil siis käsil Gefiluse ja Ferrum Lekki kuur. Arvan, et ilmselt teen nüüd Gefiluse kuure tihedamalt, kuigi ennegi sai neid tehtud regulaarselt umbes iga kuu kahe tagant. Tundub, et kõhuhädad meie peret veel jätnud pole, kuna täna on mu emal halb olla.