Kõik sai alguse Janno sünnipäevast eelmisel nädalavahetusel. Mul oli esmaspäeval kohutavalt halb olla, kui aus olla pole mul ammu, ammu nii paha olnud. Algul arvasin, et ju toidumürgitus, kune meie peres arvab issi koguaeg, et toit on täitsa ok maitsega, kuigi tegelt on lõhn juba imelik, nii oli ka seekord. Johannu oksendas natuke teisipäeval nii pisikese suutäie, seega eeldasin, et äkki lihtsalt no ei teagi vajutasin kõhule jne. Kolmapäeva õhtul aga oh, oh oksendas terve õhtusöögi ja ka vahepala välja. Esmaspäeval arstil käies saime aga teada, et tibunasel on madal hemoglobiin, mis muidugi pole ju midagi imestada, kui ta sündis 34 nädalal. Rauadepood kujunevad ju alles viimasel trimestril, meie arst ei ole ju võimeline kaardist lugema, et tegemist siiski enneaegsega, kuigi see kusagilt välja ei paista. Ma olen tegelikult täitsa tige kohe, kuna ka haiglas öeldi, et oleks pidanud rauda andma juba esimestel elukuudel, isegi siis kui hemoglobiin on korras, kuna kõigepealt langeb ferritin ja alles siis hemoglobiin. Loomulikult lugesin ma seda alles hiljem ise ka ja tõesti ei osanud seda ka arstilt nõuda - MA POLE JU ARST. Nii tagasi siis kolmapäeva. Otsustasime siis seada sammud lastehaiglasse. Arstitädi otsustas meid ööseks haiglasse jätta. Saime siis tilguti, päris hirmus oli selle panemine. Johannu röökis, mul soovitati ukse taga oodata kui seda pannakse, kuid loomulikult ei tulnud see mõttesegi. Ma ei suuda ju jäta oma linnupoega üksinda, kui ta kardab ja talle haiget tehakse. Igatahes ise ma veetsin unetu öö, kuid Johannu norskas ilusti seevastu. Hommiku saime vereproovi vastuse kätte ning üritasime kuidagi pissiproovi teha. Lõppes see sellega, et proov käes, kuid emme ujus pissiga aga peamine proov tehtud. See oli ka õnneks korras. Saime ilusti neljapäeval koju ja jälgisime tibi hoolikalt. Õhtuks tõusis pisike palavik, kuid ei muud hullu midagi. Nüüd meil siis käsil Gefiluse ja Ferrum Lekki kuur. Arvan, et ilmselt teen nüüd Gefiluse kuure tihedamalt, kuigi ennegi sai neid tehtud regulaarselt umbes iga kuu kahe tagant. Tundub, et kõhuhädad meie peret veel jätnud pole, kuna täna on mu emal halb olla.
No comments:
Post a Comment