Ma olin juba lootust kaotamas, et meie lapseke üldse kusagile pildile võiks naerusuisena jääda, koguaeg väga tõsine, tõsine, tõsine. Foorumitest, sõbrannadelt ja raamtutest võis pidevalt leida õnnelike emmesid kelle juba 3 kuused naeratavad ja vaat, et kilkavadki aga meie laps ei tuhkagi. Kõik see on justkui üleöö muutunud, ilmselt mõjus hästi issiga veedetud nädal, kus poolte päevade kaupa lendles meie titt õhus ja muidugi meie uued suured lemmikud kamapallid.
No comments:
Post a Comment