Kõriturse ja 4 purikat

Johannu esimene nohu 4 kuuselt

Pole ammu midagi meie pere blogisse kirjutanud, kuid selleks on ka hea/halb põhjus, kuna lihtsalt pole midagi head, ilusat, uut kirjutada. No ok, ok meie vapustavad tulevased purihambad muidugi on ja meie viimane kaheksas esihammas kargas ka haiglas lõpuks välja, seega meil hetkel suus 8 hammast ja 4 kohe, kohe tulemas, neist üks juba ilmutas end eile suure verevalumiga igemel, tundub õel, kuid juheiiiii.

Peale sünnipäeva sai meie haiguse saaga alguse. Teispäeva hommikul ärkas Johannu imeliku köhaga, kuna ma tõesti pole just mingi köha ekspert siis esmapilgul oli mul raske määratleda kas tegemist on haukuva köhaga või mitte, kuid õhtuks oli muidugi pilt selge. Alustasin muidugi inhaleerimist juba hommikul, kuid ilmselt tavalisest NaCl polnud kasu ja õhtul enne 5 kihutas juba kiirabi meile. Panin Johannu kusagil 4 paiku magama ja mida aega edasi seda enam mulle tundus tema hingamine kuidagi kahtlane, võtsin ta lõpuks voodist välja ja ka siis oli hingamine väga, väga häälekas. Jooksin kiiresti kööki ja suures närvivapustuses üritasin inhalaatorit ülihelikiirusel tööle saada ja Johannut juba inhalaatori juures hoides kutsusin kiirabi, mis kui aus olla polenud KIIR ABI vaid pigeb AEGLANE ABI, kuid tõesti Johannu siniseks ei läinud, teadsin mida tegema pean ja seega oli olukord kontrolli alla, kuid mina suures paanikas tahtsin ikka kiirabi kiiret, kiiret saabumist nemad aga tiirutasid meie maja ümber nagu peata kanad. Lõpuks muidugi kõik lahenes ja Johannul diagnoositi kõriturse ja 38,5 palavik, mida enne ei olnud. Kiirabi tegi süsti, pani küünla ja alustas adrenaliini auru tegemist, mina samalajal pakkisin meie kraami kokku, et haiglasse minna. Olime haiglas teisipäevast reedeni ning haiglas tekkinud nohu ja mingil määral ka nohust tulnud rögane köha on meil siiani, kuid no nüüd ei saa keegi enam aru mis värk on, kuna purihambad pole just kõige lõbusam teema ja nohu, köha ja palavik võib/on nüüd juba nendest. Esmaspäeval tuli meil jälle palavik, mul muidugi paanika jaanika osakond, kuna mõte liikus ju kohe kopsupõletiku, bronhiidi jne lainetele, kuid kolmapäeval arstil käies selgus, et põletiku näitajad täiesti korras ja palvikutavad meie last hoopis hambad, juheeiii. Haiglas oli Jansu suhteliselt hea laps, memmekas kuupjuures, kuid protseduuride tegemine on jällegi peavalu ruutjuures. Vägisi tuleb ninna rohtu panna, vägisi tuleb kurku rohtu panna, vägisi tuleb nina pumbata, vägisi tuleb zyrtecit võtta, vägisi tuleb kodus inhalatsiooni teha, ilmselt on meie inhalaator oluliselt võimsam haigla omast ja Johannule üldse see aur ei istu, haiglas aga oli kõik ok, kuigi see kompressor on ikka kohutav müristis.

Haigla personal jällegi oli aga alla igasuguse arvestuse, mõned õed just. Mul oli neljapäevaks selline tunne, et kägistaks mõne tibina ära. Mulle lihtsat visati astelpaju õli kätte ja vaadake ise, kuidas seda panna kavatsete, kuna õige rohi saabub alles kell 2, kuid lapsel ju kurk punane. Hommikul käis arst ja määras rohud ning uriiniproovi. Ootan ja ootan aga keegi ei tule ei rohtu tooma ega ka pissikotikest. Kutsun siis õe ja tema ei tea midagi, rohtudest teadis kuid mitte analüüsist. No issand jumal võta oma jalad selga ja uuri palun arstilt, mis värk on. Nii tuleb siis tagasi, et neil pole rohtu, mis mõttes pole, no mis mõttes pole. Seda vastust ma ootasin jälle tunni, neiuke ei suuda ju öelda, et saame rohu õhtuks. mina juba püha viha täis, et olgu ma siis organiseerin selle mehega ise siia, jälle plõksiti midagi vastu. Pool tundi hiljem toodi tavaline astelpaju õli, süstal ja vatipulk, hmm vaatan siis neid ja küsin, et kuidas ma siis neid panen ja palju, tema mulle vastu, vaadake ise. No kurat mida, kas mina töötan siin või kas mina olen õde/arst, peale õiendamist jalutas tibinas minema, keeras uksel ringi ja ostsustas meid lõpuks aidata. Ma ei tea kas mina olen imelik ja keevaline aga see ei ole normaalne suhtumine, veel eriti lastehaiglas. Loomulikult ma olen närvis, mures jne, lapsel oli ju kõriturse, mis pole sugugi naljaasi ja siis selline suhtumine. Öösel Johanna nuttes jälle kõõksus kuidagi, kutsusin siis õe ja ütlesin, et kutsuge valvearst asi ikka imelik jälle ja mis arvate kas ta kutsus, mul sai ikka nii kõrini, et vaidlesin temaga juba venekeeles, kuna see neiukene ajas mind hulluks lihtsalt. Ilmselt ma olen ülihoolitsev hüsteerikust lapsevanem, kuid minu arvates pole normaalne selline ükskõiksus ühe lastehaiglas õe poolt, samas meie arst oli väga tore ja hoolitsev. Tagasi mõeldes olen ma ilmselt tõesti friik, hüsteerikust lapsevanem, kuid minule tundus kuidagi jakka panna näiteks oma laps käputama palati põrandale ja imelik pidada mobiiliga vestlusi koridoris, osakonnas, kus on palatireziim ja miljon viirust liikvel.

Tänaseks meil üks purikas juba kohe, kohe paistmas ja kolm veel tulekul seega meid ootavad kodused jõulud ja ilmselt ka must lapseke, kuna arst keelas igasuguse vannitamise ja pea pesu seniks kuni veel nohutame, ohh saaks meie tirts juba terveks, Johanna vaatab igatsevalt välja, kuid sinna me vist niipea ei saa :( Meie haigusest veel niipalju, et sünnipäev niitis sisuliselt peaaegu kõik külalised, meie perekonnast jäi ainult issi issi terveks, vastikud kiusavad viirused.